Lumised talved mulle meeldivad, kuid kui lumi ja külm ootamatult oktoobris saabuvad, siis ei jõua kohe ära kiruda ja ohkida. Maal veel hooaeg lõpetamata, sel aastal istutatud roosid kinni katmata ja viinamarjad lõikamata. Ehk õnnestub eeloleval nädalavahetusel Muhus ära käia ja lumi olgu selleks ajaks läinud!
Ühesõnaga oleme kahepaiksed. Suvel võimalikult palju maakodus, talvel resideerume pealinnas. Põhimõtteliselt saaks maal käia ka talvel, sest köök ja tuba kuhu me viiekesi veel nibin-nabin ära mahume, on puupliidiga köetav. Aga kuna maja on kivist, siis võtab see aega ning kaootilise kütmise tagajärel hakkab niiskus kondenseeruma. Sooja vee ja korralike pesemisvõimaluste puudumine ei tee talvisel ajal väikeste lastega maal olemist just kõige mugavamaks. Loodetavasti tuleb millalgi aeg, kus saame maal muretult aastaringselt käia. Vähemalt selles suunas me toimetame. Päris maale kolimiseks oleme liiga laisad ja mugavad.
Siit tuleb ülistuslaul vanakooli kummijalanõudele! Viimase kahe aasta jooksul olen jõudnud veendumusele, et kalossid on meie kliimavöötmes ühed kõige praktilisemad jalanõud. Suvel maal olles lähevad käiku madalad voodrita kalossid, märjema ja külmema ilmaga läheb loosi sooja villavoodriga kalossipaar. Kerge jalga panna, praktiliselt hooldusvabad ning jalad jäävad alati kuivaks (ja soojaks). Lisaks soodsad ja lihtsate võtetega omanäoliseks muudetavad. Kui valida õiged toorikud, peavad nad aastaid vastu - vastupidiselt poppidele Hiina päritolu muhumustrilistele kummikutele, mis õige pea pragunema-lagunema kippusid. Kui garantiiajal käisin mainitud kummikuid ümber vahetamas, ütles müüja, et kummikud miinuskraade ja lörtsi ei kannata! Aga ka säästlikum kandmine ei aidanud, sest õige pea olid jalad märjad. 
