28 January 2014

Käsitööettevõtja - olla või mitte?

Juunis asutatud Muhu Portselan on pisut üle poole aasta vana. Ja täpselt niikaua olen olnud ka käsitööettevõtja. Ei mingit eelnevat kogemust, hüppasin pea ees tundmatusse vette. Võiks veel juurde lisada, et kottpimedas ja üksi. Nüüd ma siis ujun, vahel vee all, vahel vee peal...

Arvan, et kui oleksin veel aasta oodanud, siis enam ei oleks julgenud seda sammu ette võtta. Või vähemalt mitte üksi. Sest mis seal salata, tegelikult on see ettevõtjaks olemine ikka päris raske. Kuna mulle meeldib teiste sarnaseid kogemusi kuulda ja lugeda, otsustasin ka omad mõtted ja tunded kirja panna. Piinlik tunnistada, kuid operatiivne Facebook on blogi tahaplaanile lükanud ja üle pika aja üks postituse moodi sissekanne teha on päris hea tunne.

Killuke suvesoojust 


Kui sul ei ole lapsi, ei suuda sa kuidagi ette aimata, mida tegelikult tähendab lapsevanemaks olemine - millised mured ja rõõmud, millised kohustused ja vastutus sind tabavad. Sama on ettevõtlusega alustamisel. Ühel hetkel pead sa tegema kõike, olema personalitöötaja, turundaja, postitöötaja ja logistik, internetiguru, klienditeenindaja ja müügimees, loomeinimene ja samas suutma raamatupidajalikult mõelda.  Ja enda firma puhul tahad ju kõike kõige paremini teha, algajale omaselt hästi püüdlikult ja kohusetundlikult kõike reegleid järgides. Aega jääb alati väheseks, kuid ressursse abikäte palkamiseks ei ole. Nokk kinni - saba lahti.

Vahel ikka mõtlen, et valisin ühe kõige raskema tee  - käsitöö väiketootmise. Pidevad probleemid materjaliga, raskused sobiva tööjõu leidmisega, kõrged tootmiskulud ning kallis lõpphind. Kõrvalt vaadates tundub imelihtne müüa oma know-howd, vahendada üht-teist või leiutada midagi internetis. Pole kuulnud, et keegi sooviks investeerida käsitööärisse ning vaatamata pingutustele ei ole ma oma äri suutnud vormida ühegi toetusmeetme vääriliseks. Kuna valdav osa käsitöölistest on naised, kes on oma loomult alalhoidlikumad ja vähem ambitsioonikamad, ei kiputa ka panga jutule minema. Ja nii ümbervaadates tundubki, et enamus tublisi käsitöölisi pusib üksi, pooleldi hobi korras tehes tellimustöid ja mõni ehk natuke rohkem. Väikeses mahus käsitööäri kõrvalt ei jää võimalusi arendamiseks, hea kui ots-otsaga kokku tuled. Ja nende inimeste osas, kes sellega hakkama saavad, kasvab mul austus iga päevaga. 

Kuna mul ei olnud käsitöö vallas varasemaid kogemusi, sain hariva õppetunni ka hinnatemaatika osas. Käsitöö hinna üle ei nurise need, kes suudavad aimata, milline töö selle taga on ning oskavad hinnata eseme ainulaadsust. Kalliks teeb asja just aeg, mis töö peale kulub. Reaalselt jäävad käsitöö puhul töötunni hinnad miinimum ja keskmise tunnitasu vahele. Kuid kas see ikka on õiglane hind oma ala meistrile? Tänu kõrgele omahinnale tuleb võimalikult palju ise müüa ja valida hoolikalt koostööpartnereid. Mul on rida suveniiri- ja kingituse poode ukse taga, kuid ma ei saa pakkuda neile 40-60% soodustust ega realisatsioonipõhist tilgutamist. Kogemused on näidanud, et ka suured edasimüüjad ei tee vahet, kas tegemist on väikese Eesti käsitööettevõtjaga või masstoodanguga. Ja keegi ei tee erilisi pingutusi, et sind promoda. See jääb ikka sinu enda teha ning ära ei tohi unustada kokku lepitud tarnetingimusi, mille täitmata jätmine võib pahameele esile kutsuda. Niisiis, kui just ärimudel ette ei näe, ei saa sa lootma jääda teiste peale vaid väikeste koguste puhul pead suutma ise asjad maha müüa. Võidad käsitööline ja võidab klient.

Olen juba aastaid jälginud mõne toreda Eesti toote käekäiku. Alustatakse laheda niššitootega, kuid ühel hetkel ollakse oma toodetega suvalistes selvepoodides. Nagu niuhti on kadunud see varasem eksklussiivus, mis paratamatult tootega kaasnes. Müük on suurem, hind muutub soodsamaks ja ettevõtte arenemisvõimalused on paremad, kuid kas just kõik peavad seda teed minema? Vähemalt praegu näen, kuidas minu kliendid hindavad ülalmainitud eksklussiivsust. Ta teab, et tegemist on erilisi asjaga, vajadusel on nõus ootama ja rohkem maksma. Ma loodan, et hiljemalt suveks on Muhu Portselanil 2-3 toredat müügikohta, kust klient leiab võimalikult suure valiku tooteid, internetipood ning avatud töökoda. Kas sellest ellujäämiseks piisab, näitab aeg. 

Juhul, kui sa just ise suuda oma materjale toota, sõltud sa teistest. Heal juhul tootjast, halvimal juhul vahendajast. Ootamatult keeruliseks on minu puhul osutunud materjalide varumine, saad aru kui piiratud on valik nii väikesel ettevõtjal nii väikeses riigis. Nii et oluliselt rohkem sebimist, sebimist ja veelkord sebimist. Ja ohh seda rõõmu, kui siis ootamatult leiad mõnest supermarketist valge, suhkrulusika auguga suhrutoosi.

Kui nüüd lühidalt pealkirjale vastata, siis aeg alustava käsitööettevõtjana on olnud hindamatult kogemusterohke ja põnev. Samas nii raske, et aeg-ajalt on vaja peatäis pisaraid valada, et järgmisel päeval jäksaks jälle edasi toimetada. Mul ei ole nõmedat ülemust, saan oma aega planeerida ja leian motivatsiooni vajadusel öösel või nädalavahetusel tööd teha. Ideed kasvavad üle pea ja alati jääb puudu ajast. Mu väike ettevõte on nagu pere pesamuna, kes nõuab hetkel suurema osa minu tähelepanust. Kuigi mõnele võib tunduda, et olen rongaema ja oma päris lapsed unarusse jätnud, teen seda peamiselt oma kolme lapse pärast - pakkudes neile võimalust veeta suved Muhus või planeerida oma tööaegasid lähtuvalt laste graafikutest. See on elustiili ettevõtmine, mille majanduslik kasu on väike, kuid eneseteostuse võimalused on piiritud.

Selle poole aasta jooksul olen kohtunud väga paljude fantastiliste ja huvitavate inimestega, keda köidavad samad huvid - lauanõud, käsitöö, antiik, väikeettevõtlus jms. Kui vaid oleks aega rohkem suhtlemiseks ja kogemuste jagamiseks, sest juttu jätkuks kauemaks! Aitäh kõigile minu toredatele koostööpartneritele ja klientidele, ilma kelleta ma ju ei teeks seda. 

Portselanimaalija talisman - peotäis vanu portselanikilde kiviaia vahelt