Keraamika (kreeka keramos 'savi') on üldtermin, millega
tähistatakse põletatud savitooteid ja portselani. Eeskätt on tegemist tarbekunsti liigiga, kuna keraamilised anumad
omavad üldjuhul praktilist väärtust. Just seesama praktiline
väärtus tingis ka vajaduse keraamika järele juba kümneid
tuhandeid aastaid tagasi. Keraamilisi anumaid kasutati mitmesuguste
toiduainete, veini, õli jms hoidmiseks ning savist vooliti ka ilu-
või kultusesemeid.
Portselan
Portselan (itaalia porcellana; algselt läikivvalge,
portselanisarnase karbiga meriteo nimetus, vt kauritigu) on keraamika
liik, mida saadakse kaoliini, kvartsi ja põldpao segust valmistatud
savitoorikute kõrgel temperatuuril põletamisel. Portselani kirjeldatakse kui valget, tihedaks paakunud ja läbikumavat keraamikat.
Põletamisel muutub valge
portselanimass tihedaks, klaasjaks, vee- ja happekindlaks ning enam
või vähem läbipaistvaks. Portselani sünnimaaks peetakse Hiinat,
kus seda kasutati peamiselt nõude ja kujukeste valmistamiseks.
Esimesed portselanesemed pärinevad II aastatuhandest eKr. Eriti
kõrge taseme saavutas portselani valmistamine Hiinas 14.–18.
sajandil. Hiina portselan oli hinnatud luksuskaup, mis uusajast
alates levis ulatuslikult ka Euroopas. Hiinaga võrdväärset
portselani suudeti siin aga tootma hakata alles 1709. aastast, mil
saksa keraamik Johann Friedrich Böttger valmistas Meisseni
keraamikamanufaktuuris esimesed kõvast nn põllupaoportselanist
esemed. Samal sajandil leiutas iseseisvalt portselanitehnika ka
inglise keraamik D. Wedgewood.
Olenevalt tooraine liigist ja selle vahekorrast ning valmistamise
tehnoloogiast eristatakse portselani järgmiselt:
- Aasia portselan – 50 % savi, kvarts 30%, 20 % kivi segu;
kuumakindel; klaasjas, läbipaistev
- Kõva portselan – 50 % savi, 25 % kvartsi, 25 % kivi;
kauaaegsel kasutamisel määrdub. Põletustemperatuur 1300-1380 kraadi.
- Luuportselan (kondiportselan) – 30% savi, 50% kondituhka, mis
muudab nõud tugevamaks ja läbikumavaks, 20% kivi. Põletustemperatuud 1220-1260 kraadi.
- Vitroportselan - 45% savi, 30% kvartsi, 15% alumiiniumoksiidi, mis
lisab tugevust, 10% nefeliintsüaniiti, mis annab läike.
Portselani kaunistamiseks ja glasuurimiseks kasutatakse erinevaid tehnikaid, glasuure, trükipite.
Fajanss
Fajanss on keraamika liik, mis oma valge pealispinna tõttu
meenutab kõige hinnatumat keraamilist materjali, portselani. Fajanss
võetigi kasutusele umbes 9. sajandil m.a.j. püüdlustes järele
aimata seni vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust.
Läbi aegade on jämedamast savist fajanss olnud odavam aseaine
kallile portselanile. Kui portselanist lauanõusid said lubada endale
vaid väga jõukad, peamiselt aadlikud, siis fajanss oli
kättesaadavam ka laiematele rahvakihtidele. 18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes
riikides - Taanis, Rootsis, Saksamaal, Venemaal. Neis valmistatud
peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke
erinevusi kui ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse
omaette peatükiks Balti (mere äärse) rokokookunsti ajaloos.
Üldjuhul on fajanss vähemvastupidavam võrreldes portselaniga (hapram). Sarnaselt portselanile on fajansil erinevad dekoreerimise võimalused.