Vähipildiga liuad ja tirinad

Kui vahel harva satun mõnele laadale, vihjatakse ikka ja jälle pildivaagnate sarnasusele legendaarse Langebrauniga. Kohati tundubki, et Langebraun on pildivaagnate sünonüüm, kuigi 20ndatel ja 30ndatel olid pildivaagnad pea kõikide vähegi arvestatavate portselanitootjate valikus.

Aga peamine erinevus Muhu Portselani ja Langebrauni vahel on see, et minu vaagnad on mõeldud igapäevasse kasutusse, neid ei pea hoidma seinal või vitriinis ning need on oluliselt soodsamad kui Langebrauni antiigi kultusega liuad. Tegemist on abstrükiga, mida võib julgelt ka pesumasinasse pista.

Kuna aprillis toimunud portselanilaadal osutusid vähkidega nõud väga populaarseks, sai neid juurde tehtud ja kel huvi, võib kirjutada info@muhuportselan.com

Hinnad:

• Liud 28cm - 15 eurot
• Tirin (3L) - 45 eurot

Teised vormid ja suurused ettetellimisel!

Muhu Portselan on kohal!

Kaunid kruusid Maakodu tellijatele!

http://www.tellimine.ee/mk-mlmk-soome2

Ajakirja tellimiseks klikka siia!

Muhu Portselan soovitab - näitus „Kala poseerib nõudekapis“

Viimsis asuvas Rannarahva Muuseumis on avatud näitus sajandivanustest kalamotiividega lauanõudest. Näitusel on peamiselt väljas 20. sajandi I poolest pärinevad uhkete kalamaalingutega portselan- ja fajanssnõud – suursugused kalavaagnad ja -taldrikud ning vähisööminguteks kasutatud serveerimisnõud. Esindatud on sellised tuntud tootjad nagu Langebraun, Arabia, Villeroy ja Boch, Kuznetsov, Limoges, ja Carlsbad. Kõik nõud pärinevad perekond Armuliku erakogust. Näituse on kujundanud Anneliis Aunapuu. Lihtne väljapanek rõhutab loomulikku ilu ja eripära, leiame vastuseid, miks ja millal kala lauanõudele maalima hakati.

Näitus „Kala poseerib nõudekapis“ jääb avatuks 1. novembrini 2015. Lähemalt näitusest, sellega kaasnevatest üritustest ja muuseumi kingitustepoe eritoodetest saab jooksvalt lugeda Rannarahva muuseumi kodulehel www.rannarahvamuuseum.ee.

Portselani lugu

Mesopotaamias, Egiptuses ja Kreekas õitses keraamikakultuur juba muinasajal. Sinivalget glasuuri hakkasid esimesena kasutama hiinlased, kes leiutasid 9.sajandil portselani. Mööda Siiditeed jõudsid need tooted ka naabermaadesse ning Euroopasse.

8.-9. sajandi Iraagis hakati keraamikat katma tinaglasuuriga. Kattev valge glasuur töötati välja arvatevasti Hiina portselani imiteerimiseks. Kui moslemid vallutasid Hispaania, kandusid oskused koos meistritega Cordobasse ning hiljem Hispaania ja Itaalia kaudu mujale Euroopasse. Itaallased nimetasid maalitud katva tinaglasuuriga esemeid majoolikaks. Külluslikult kaunistatud mitmevärvilise galsuuriga nõud olid renessanssialal kõrges hinnas ja tehnika on kasutusel veel tänapäevalgi.

Alates 1540. aastat sai oluliseks keraamika valmistamise keskuseks Faenza, kus valmistati peamiselt valgeid tinaglasuuriga esemeid. Sealt Euroopasse viidud nõusid nimetati bianchi di Faenza'ks ehk fajansiks.

Majoolika ja fajansi puhul on tegu põhimõtteliselt sama asjaga – valge glasuuriga kaetud madalkuumuskeraamikaga, mis on rohkem või vähem kirjuks maalitud. Mõlemate loomine on olnud kantud soovist jäljendada Hiina portselani, mille valmistamise protsess eurooplastele veel pikaks ajaks saladuseks jäi. Alussavi tooni püüti varjata paksu katva glasuurikihiga.

16. sajandil tõid Hollandi Ida-India Kompanii laevad Euroopasse üha suuremal hulgal Hiina portselani. Selle peene hapra idamaise luksuskauba omanime sai jõukuse ja rafineeritud maitse tunnusmärgiks. Tõeline portselanihullus puhkes tee- ja kohvijoomise kombe levides 17. sajandil. Hiinlased olid saanud tulusa ekspordiartikli ja valmistasid tooteid spetsiaalselt Euroopa turu jaoks. Inglismaal kujunes mõiste china lausa portselani sünonüümiks.

Samal ajal valmistati Hollandi linnas Delftis imekauneid sinise koobaltmaalinguga nõusid, mida teatakse Delfti fajansi nime all. Kui portselan oli taskukohane vaid kõrgaadlile, siis Delfti sinivalged nõud jõudsid ka Euroopa kodanikemajade söögilaudadele.

Ehtne portselan jäi veel kauaks kalliks importkaubaks, sest hiinlased hoidsid selle retsepti kiivalt saladuses. Kahjuks hävitati Hiina traditsiooniline portselanitootmine kui konterrevolutsiooniline nähtus kultruurirevolutsiooni käigus peaaegu täielikult. Mõnede andete kohaselt hävis isegi iidne portselani valmistamise retsept...

Kokkuvõte pärineb Viimsi Rannarahva muusemi näituselt “Kala poseerib nõudekapis”.

Loe ka:
Killud Eesti Portselani ajaloost
Keraamika köögikapis  - portselan, fajanss, majoolika

Keraamika köögikapis - portselan, fajanss, majoolika jne.

Keraamika (kreeka keramos 'savi') on üldtermin, millega tähistatakse põletatud savitooteid ja portselani. Eeskätt on tegemist tarbekunsti liigiga, kuna keraamilised anumad omavad üldjuhul praktilist väärtust. Just seesama praktiline väärtus tingis ka vajaduse keraamika järele juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Keraamilisi anumaid kasutati mitmesuguste toiduainete, veini, õli jms hoidmiseks ning savist vooliti ka ilu- või kultusesemeid.

Portselan 
Portselan (itaalia porcellana; algselt läikivvalge, portselanisarnase karbiga meriteo nimetus, vt kauritigu) on keraamika liik, mida saadakse kaoliini, kvartsi ja põldpao segust valmistatud savitoorikute kõrgel temperatuuril põletamisel.  Portselani kirjeldatakse kui valget, tihedaks paakunud ja läbikumavat keraamikat.  Põletamisel muutub valge portselanimass tihedaks, klaasjaks, vee- ja happekindlaks ning enam või vähem läbipaistvaks. Portselani sünnimaaks peetakse Hiinat, kus seda kasutati peamiselt nõude ja kujukeste valmistamiseks. Esimesed portselanesemed pärinevad II aastatuhandest eKr. Eriti kõrge taseme saavutas portselani valmistamine Hiinas 14.–18. sajandil. Hiina portselan oli hinnatud luksuskaup, mis uusajast alates levis ulatuslikult ka Euroopas. Hiinaga võrdväärset portselani suudeti siin aga tootma hakata alles 1709. aastast, mil saksa keraamik Johann Friedrich Böttger valmistas Meisseni keraamikamanufaktuuris esimesed kõvast nn põllupaoportselanist esemed. Samal sajandil leiutas iseseisvalt portselanitehnika ka inglise keraamik D. Wedgewood.

Olenevalt tooraine liigist ja selle vahekorrast ning valmistamise tehnoloogiast eristatakse portselani järgmiselt:

• Aasia portselan – 50 % savi, kvarts 30%, 20 % kivi segu; kuumakindel; klaasjas, läbipaistev
• Kõva portselan – 50 % savi, 25 % kvartsi, 25 % kivi; kauaaegsel kasutamisel määrdub. Põletustemperatuur 1300-1380 kraadi. 
• Luuportselan (kondiportselan) – 30% savi, 50% kondituhka, mis muudab nõud tugevamaks ja läbikumavaks, 20% kivi. Põletustemperatuud 1220-1260 kraadi. 
• Vitroportselan - 45% savi, 30% kvartsi, 15% alumiiniumoksiidi, mis lisab tugevust, 10% nefeliintsüaniiti, mis annab läike.

Portselani kaunistamiseks ja glasuurimiseks kasutatakse erinevaid tehnikaid, glasuure, trükipite. 

Fajanss
Fajanss on keraamika liik, mis oma valge pealispinna tõttu meenutab kõige hinnatumat keraamilist materjali, portselani. Fajanss võetigi kasutusele umbes 9. sajandil m.a.j. püüdlustes järele aimata seni vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust. Läbi aegade on jämedamast savist fajanss olnud odavam aseaine kallile portselanile. Kui portselanist lauanõusid said lubada endale vaid väga jõukad, peamiselt aadlikud, siis fajanss oli kättesaadavam ka laiematele rahvakihtidele. 18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes riikides - Taanis, Rootsis, Saksamaal, Venemaal. Neis valmistatud peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke erinevusi kui ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse omaette peatükiks Balti (mere äärse) rokokookunsti ajaloos.

Üldjuhul on fajanss vähemvastupidavam võrreldes portselaniga (hapram). Sarnaselt portselanile on fajansil erinevad dekoreerimise võimalused.

Pühadetervitused Muhumaalt!

Komplektis ikka soodsam

Ei saa salata, käsitsi maalitud portselannõud pole just kõige odavam valik. Komplektide puhul tasub alati pakkumist küsida, mitme eseme ostmisel käib soodustus asja juurde! Näiteks pakkumisel olev komplekt 4-le maksab 226 eurot, tooteid eraldi ostes oleks kogumaksumuseks 271 eurot. Konkreetse tellimuse puhul on võit lausa 45 eurot! Pakkumist võid küsida info@muhuportselan.com aadressil.