09 April 2015

Keraamika köögikapis - portselan, fajanss, majoolika jne.

Keraamika (kreeka keramos 'savi') on üldtermin, millega tähistatakse põletatud savitooteid ja portselani. Eeskätt on tegemist tarbekunsti liigiga, kuna keraamilised anumad omavad üldjuhul praktilist väärtust. Just seesama praktiline väärtus tingis ka vajaduse keraamika järele juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Keraamilisi anumaid kasutati mitmesuguste toiduainete, veini, õli jms hoidmiseks ning savist vooliti ka ilu- või kultusesemeid.



Portselan 
Portselan (itaalia porcellana; algselt läikivvalge, portselanisarnase karbiga meriteo nimetus, vt kauritigu) on keraamika liik, mida saadakse kaoliini, kvartsi ja põldpao segust valmistatud savitoorikute kõrgel temperatuuril põletamisel.  Portselani kirjeldatakse kui valget, tihedaks paakunud ja läbikumavat keraamikat.  Põletamisel muutub valge portselanimass tihedaks, klaasjaks, vee- ja happekindlaks ning enam või vähem läbipaistvaks. Portselani sünnimaaks peetakse Hiinat, kus seda kasutati peamiselt nõude ja kujukeste valmistamiseks. Esimesed portselanesemed pärinevad II aastatuhandest eKr. Eriti kõrge taseme saavutas portselani valmistamine Hiinas 14.–18. sajandil. Hiina portselan oli hinnatud luksuskaup, mis uusajast alates levis ulatuslikult ka Euroopas. Hiinaga võrdväärset portselani suudeti siin aga tootma hakata alles 1709. aastast, mil saksa keraamik Johann Friedrich Böttger valmistas Meisseni keraamikamanufaktuuris esimesed kõvast nn põllupaoportselanist esemed. Samal sajandil leiutas iseseisvalt portselanitehnika ka inglise keraamik D. Wedgewood.

Olenevalt tooraine liigist ja selle vahekorrast ning valmistamise tehnoloogiast eristatakse portselani järgmiselt:
  • Aasia portselan – 50 % savi, kvarts 30%, 20 % kivi segu; kuumakindel; klaasjas, läbipaistev
  • Kõva portselan – 50 % savi, 25 % kvartsi, 25 % kivi; kauaaegsel kasutamisel määrdub. Põletustemperatuur 1300-1380 kraadi. 
  • Luuportselan (kondiportselan) – 30% savi, 50% kondituhka, mis muudab nõud tugevamaks ja läbikumavaks, 20% kivi. Põletustemperatuud 1220-1260 kraadi. 
  • Vitroportselan - 45% savi, 30% kvartsi, 15% alumiiniumoksiidi, mis lisab tugevust, 10% nefeliintsüaniiti, mis annab läike.
Portselani kaunistamiseks ja glasuurimiseks kasutatakse erinevaid tehnikaid, glasuure, trükipite. 



Fajanss
Fajanss on keraamika liik, mis oma valge pealispinna tõttu meenutab kõige hinnatumat keraamilist materjali, portselani. Fajanss võetigi kasutusele umbes 9. sajandil m.a.j. püüdlustes järele aimata seni vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust. Läbi aegade on jämedamast savist fajanss olnud odavam aseaine kallile portselanile. Kui portselanist lauanõusid said lubada endale vaid väga jõukad, peamiselt aadlikud, siis fajanss oli kättesaadavam ka laiematele rahvakihtidele. 18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes riikides - Taanis, Rootsis, Saksamaal, Venemaal. Neis valmistatud peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke erinevusi kui ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse omaette peatükiks Balti (mere äärse) rokokookunsti ajaloos.

Üldjuhul on fajanss vähemvastupidavam võrreldes portselaniga (hapram). Sarnaselt portselanile on fajansil erinevad dekoreerimise võimalused.





Majoolika
Majoolika on araabia päritolu keraamikatehnika. Terrakotast nõud kastetakse tinaühendeid sisaldavasse glasuuri ning dekoreeritakse maalingute ning ornamentidega. Tulemuseks on kergelt pärlendav, valge või hiljem sinakas-roheka alusglasuuriga veekindel tarbeese. Majoolika on saanud nime Mallorca saare järgi, kuna 13. sajandi itaallased pidasid seda ekslikult majoolika sünnikoduks. Tegelikkuses leiutasid selle keraamikatehnika 6. sajandil araablased ning Mallorca oli üks neist sadamatest, kust toodangut Euroopasse toodi. Majoolikas kaunistati ajalooliselt vaagnaid, taldrikuid, kanne apteeginõusid, seina- ja põrandaplaate jne. Eriti kuulsad ja imetletud on Valencia 13.-14. sajandi lüsterglasuuridega kaetud esemed. Mauride loodut eeskujuks võttes arendasid itaallased 15.-16. sajandil välja omapärase Itaalia majoolika tehnika. Kuulsate keskustena kujunesid välja Faenza, Firenze, Durante, Casteldurante, Veneetsia, Gubbio, Urbino, Siena linnad. Dekooris kasutatati taimornamentikat, loomamotiivide ja arabeske, tihti koos nimede, sümbolite ja väljamõeldud vappidega aga ka portreedega. Teine suund oli kujutada erinevaid ajaloo- ja piiblisündmusi. Nn istario'd pandi välja maja puhvetkapil kõrvuti hõbenõude ja portselaniga.



Pottsepis
Pottsepis ehk pottsepatooted (ka talurahvakeraamika või jäme keraamika) on puhtast või liivasegusest punasavist valmistatud poorsed pottsepatooted. Enamasti kaetud angoobide ja lihtsakoeliste toorglasuuridega (enamasti läbipaistvate pliiglasuuridega). Põletatud temperatuurivahemikus 850°–1000°C. Eelpõletus teostatakse 800°–900°C vahel, glasuuripõletus 900°–1000°C vahel. Praktiseeritakse ka ühekordset põletust. Eestis leiduvaid savisid sobib peaaegu eranditult kasutada pottsepatoodete valmistamiseks. Pottsepatooteid on valmistatud näiteks Setumaal.



Terrakota
Terrakota (itaalia keeles terra cotta 'küpsetatud maa') on põletatud savi või sellest tehtud kujukesed, nõud, drenaažitorud jt. keraamilised esemed. Põletamine annab savile veekindluse. Terrakota tähendab ka punase savi põletusjärgset oranžikas-pruuni värvust. Terrakotat on kasutatud läbi ajaloo skulptuuride ja keraamiliste esemete valmistamiseks. Algselt kuivatati savi päikese käes. Hiljem asetati savi kuumadele sütele kõvenema. Viimaks jõuti aga niivõrd kaugele, et õpiti valmistama savipõletusahjusid ja sellest ajast alates on savipõletustehnika püsinud peaaegu muutumatul kujul tänapäevani.

Erinevad glasuurimise ja dekoreerimise võimalused.


Terra Sigillata 
Terra sigillata on teatud tüüpi keraamika pinnadekoor, selle loomiseks kasutatud tehnika kui ka selle tehnika rakendamise tulemusel sündinud esemete koondnimetus.Terra sigillata viljelemine sai alguse Vana-Kreekas ja jätkus vahemikus 155 eKr–200 pKr Vana-Roomas. Tänapäeval on selle loomiseks kasutatud meetodid taasavastatud ning see keraamikaloomise viis on uuesti kasutusele võetud.



Raku
Raku ehk rakuyaki on Jaapanis 17. sajandil välja kujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis. Samuti kannavad nimetust "raku" raku-põletuse läbinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.



Lauakatmine, õppematerjal
Tallinna Kunstkeraamika Tehas
Internet